2016 tõi kaasa igasuguseid asju, aga eredaimaks neist pean ikka oma teise lapse sündi, mis tuli oodatust paar nädalat varem ja ettenägematult, olles tõestuseks, et  oma soovidesse tuleb suhtuda täie tõsidusega – need võivadki täide minna:)Kahe lapse kõrvalt tööd rabada oli hoopis uus kogemus, mis iseenesest sundis peale hetki, kus ei olnudki võimalik midagi teha. Õppisin, kui oluline on omale kindel plaan paika panna, ja seda, kui kiirelt see plaan võib hävida, kui keegi jääb ootamatult lasteaiast koju/lõikub hammas/kolme päeva peale saad uneaega samaväärse numbri jagu, sest et…lihtsalt.

Aitäh kõigile, kes selle kohatise kaose keskel on pakkunud mulle põhjust tunniks kuni mõneks kodust välja tulla!  Väike eemalolek annab rohkem jõudu nende koduste ootamatustega toime tulla.  Vaid arvutitöö on see suur mägi, millest tuleb õppida tempokamalt üle ronima ja mis tundub igavikulise pikkusega ettevõtmisena nii klientidele, tähelepanu ootavatele lastele kui ka iseendale.

2017. aastasse võtan kaasa teadmise, et energiavarud on piiratud ja parim aeg tegutsemiseks on kohe praegu / kui võimalus antakse, nii et hakkan pihta. Esmalt teen algust plaanitud muutustega oma blogis, pildistamistes ja parima tulemuse saamiseks kaasan sellesse ka teid. Püüa leida hetki niisama olemiseks ja võtta aega enda koolitamiseks ja arendamiseks. Kõike seda siis paralleelselt ja vaheldumisi osatäitmistega printsessimängudes ja valuleevendaja printsi hambalõikumismaratonis.

Mõtlemist ja jõudeaega panen illustreerima eelmisel kevadel tehtud juhuslikud kaadrid oma lõpmatust inspiratsiooni-allikast.
fgf_0570fgf_0576fgf_0575

Selle aasta üks eesmärke on kujundada välja oma kindel käekiri ja läbiv joon nii paljudes töödes kui võimalik. Täpselt sõnadesse pole ma veel jõudnud seda panna, aga kui sul on omapoolne variant pakkuda, siis anna mulle teada! Hoog, elevus, elu ja huumor? Ma arvan, et midagi neist kõigist. S&R, mu veterankliendid, hoiavad mind selles osas alati õigel teel. Kui tundub, et midagi sarnast oled siin varem näinud, siis S&R käisid pildistamas ka oma vanema pojaga kui too oli samas vanuses, ehk siis 6-kuune. Mis, muide, on parim aeg beebipiltide tegemiseks. Modell ei pruugi üle poole tunni vastu pidada, aga see paarkümmend kuni kolmkümmend minutit on enamasti puhas kuld:)

fgf_2841fgf_2854fgf_2867fgf_2868fgf_2915fgf_3003fgf_3017fgf_3029fgf_3053fgf_3093

Seda mõistatust olen püüdnud lahendada viimased seitse aastat ehk hetkest, kui oma stuudio avasin. Praeguseks olen eksides ja katsetades leidnud mõned asjad, mis toimivad, aga üldiselt teab igaüks, et tunniajane sessioon stuudios – selles ei ole midagi loomulikku ja kui lisad sinna veel kerge hirmu lõpp-tulemuse ees, mida enamik modelle tunnevad, siis on ülesanne veel keerulisem. Selle aasta septembris käisin Londonis, Roberto Valenzuela kahepäevasel poseerimiskoolitusel. Roberto teooria aluseks on mõte, et loomulikuna mõjuv, hea poosiga pilt on ideaalis detailideni sätitud, aga mõjub selllisena, et pildi vaataja ei suuda selles poosi tuvastada. Selle tarbeks õppimisime terve esimese päeva poose “lahti mõtestama” ja aru saama, kuidas kehakeel fotol mõjub. Teisel päeval võtsime antud teadmised ja üritasime äärmiselt rahvarohketel Covent Gardeni tänavatel paari tunniga õpitut rakendada, abiks Lindsey ja Thomas. Mõned juhuslikud kaadrid sellest teisest päevast on siin all:

 

fgf_0153fgf_0201fgf_0217fgf_0228fgf_0236fgf_0267fgf_0273