Minu enda pere piltide nappus jääb selle taha, et hirmsasti tahaks ideaalset sessiooni ja võrratuid pilte (suurem laps väiksemat päikeseloojangul kallistamas jne), aga see nõuab korralikku organiseerimist: otsi fotograaf, klapita kuupäevad fotograafi-juuksuri-jumestajaga, vali välja omavahel sobivad ja samas mugavad riided ja leia sessiooniks koht, mis oleks maksimaalselt ilus/looduskaunis/vapustava arhitektuuriga/olulise  tähendusega paik. Lõpuks jääb loota, et ilmateade soosib su pingutusi ja lapsed oma ärkamisi ja uinakuid segi ei aja (tõsiasi: 90% juhtudest niikuinii ajavad) ja on piisavalt puhanud, et paaritunnine sessioon üle elada.

Kogu see ettevõtmine tundub muude toimetuste kõrval nii suur, et muudkui lükkan edasi ja ootan rahulikemaid aegu, mida aasta jooksul veel tulnud ei ole. Selle ootamise keskel on poole-aastases beebist saanud pooleteise-aastane väikelaps, kes oskuste ja olemuse poolest pole poole-aastasega kuidagi võrreldav. Isegi kolme-aastase kasvamine neljaseks paneb imestama. Iga päev imestan, aga ei jäädvusta, sest pole aega selleks ideaalseks sessiooniks, kus kõik oleks oma elu parimas vormis, riietuses või tujus. Igapäevaselt on ju olemas ka telefonipildid, kus mind ennast küll ei ole (seda endlivärki ei oska senimaani), aga lapsed saavad kuidagi jäädvustatud.

Õnneks kohtun vahepeal selliste inimestega nagu Marit. Marit kirjutas mulle nädal varem ja soovis aega peresessiooniks oma teise pulma-aastapäeva hommikul. Juhtumisi aeg klappis, kellaaega täpsustasime õhtu enne ja järgmisel hommikul kell 10 kohtudes (samas pargis, kus kaks aastat tagasi tegime pulmapildid) oli meil 25 minutiga sessioon tehtud. Fotograafina eelistaks alati kauem pildistada (et anda võimalust hetkel ‘tekkida’ ja lastel rohkem üles sulada , aga tegelikkuses – kui pildistamise kõrvalt on vaja ka muud elu elada  – jõuab selle ajaga kõik olulise tehtud. ‘Kõige olulise’ all pean silmas kaadreid sellest, milline teie pere praegusel ajahetkel on ja kui palju see võrreldes viimase korraga on muutunud.

 

 

FGF_6395FGF_6539FGF_6573FGF_6505FGF_6598FGF_6378
FGF_6392

“Uskumatu kui häid pilte Sa ikka teed. Kohe eranditult kõik pildid on ilusad ja ägedad. K nagu polekski nutnud kogu aeg ja E ei olekski kogu aeg ringi tormanud. Suur, suur tänu Sulle ikka, et selliseid emotsioone pakud.”

Head sõnad paitavad alati kõrva, aga selle kirja kõrvale tahaks nii väga näidata videomaterjali, kuidas pildistamine vanuses 1+ lastega välja näeb. Üks jookseb ühes suunas, teine pelgab tekitatud olukorda ja klammerdub nuttes ema külge. Mina vehin siia-sinna, selle suunas, kes hetkel midagi kõige huvitavamat teeb. Emad on jooksmisest higised ja ka läbi vahepealsete naljakate hetkede õhkub ikkagi kerget ahastust, et MIKS nad ometi ei võiks koostööd teha ja kas või ÜHEKS hetkeks paigale jääda. No ega ei ole midagi teha. Jookseme ja nutame vahelduva eduga veidi üle tunni. Kuldaväärt hetki pakub vanaisa saabumine, aga see on juba sisse kirjutatud, kui noorim ja vanim põlvkond ühele pildile kokku saab. Poiste päeva päästab ka vanaisa jalutuskepp. Viimased kümme minutit on sellised, kus poiste jaks hakkab ka raugema ja hetkeks nad istuvad isegi kõrvuti. Jesss! Kui kogu eelnev tund tundub lihtsalt tühise rähklemisena, siis äkki nendest viimastest tuleb midagi?! Üritan lohutada, et sessioon läks väga hästi ning materjali on küll ja veel!

Siirad tänusõnad P&P-le selle sessioon eest! Kaamera tagant võin ma targutada küll, aga tänu teie ettevõtlikkusele leian ehk isegi nüüd julgust, et enda 1+ koos ülejäänud perega pildistama viia, sest hoolimata arutust agendast on see üks armsamaid vanuseid ja perioode, mis möödun nii kiiresti.

 

Tegime fotosessiooni Tartu botaanikaaaias, mida olen viimased paar aastat vältinud, aga nüüd taasavastanud. Vahepeal tundus, et midagi uut on seal raske välja mõelda, aga viimati väisatud koolitus õpetas valgust nägema täiesti uues võtmes. Nüüd ajame taga parimat valgust, mitte ilusaimat kohta!

FGF_1392FGF_1511
FGF_1566

FGF_1594FGF_1628FGF_1673FGF_1676FGF_1678FGF_1770FGF_1696FGF_0133FGF_0149FGF_0194FGF_0018aFGF_0073AFGF_0067a