“[Sinu instagrami story pani mind mõtlema], et paarikümne aasta pärast ei ole ju lastele nendest endast pildid nii väärtuslikud kui need, mis on tehtud ühistest hetkedest lähedastega, kes on võibolla kuskil kaugel või keda üldse enam ei ole. Aitäh sulle, et mind teisiti mõtlema panid, teen nüüdsest kindlasti rohkem selliseid pilte, kus on lihtsalt hetked koos perega jäädvustatud selle asemel, et perfektne klõps lastest saada.”

Selline oli ühe armsa inimese reaktsioon Fotograatsia instagrami loole, kus rääkisin sellest, et mul on lapsepõlvealbumid pilte täis, aga neist ühelgi pole ma vanematega. Isadepäeva raames tegin mõned lühisessioonid, kus polnud oluline ei riietus, taust ega ideaalselt sätitud poosid. Selline stressivaba ettevõtmine tähendas, et polnud midagi kaotada – kõik olid sellised, nagu nad olid! Kui oli hea tuju, tehti nalja, kui tuli nutt, aitas lohutus. Ja kõik see kõlbab ka pildistada! Sest see on päris elu ja seda me ju lõpuks mäletame.