Kuigi teatris ma käin, siis pole ma veel kordagi väisanud ühtegi balletietendust, kuigi kahel korral oleksin võinud isegi sattuda.
Esimene mõte tekkis Peterburis sõpru külastades. Vene ballett on ju maailmatase ja järgmiseks külaskäiguks oli plaan üsna kindel. Vahepeal tulid meist suuremad kriisid ja põhjused vahele ja Piiterisse pole me teistkordselt veel jõudnud. Aga äkki siis märk sellest, et peaks ikka enne Nuustakulgi ära käima.

Teine ja väga napikas hetk oligi oma koduses Tartus. Ostsime koos minu samasuguse balletikauge sõbrannaga piletid ära, et lähme kolmapäeval ja lähme vaatame selle imelooma siis ära. Sama päeval hommikul tuli mõlemal laiskus või mingi muu tähtis asi vahele ja minemata meil jäi. Lihtsalt. Otsus tuli tund või kaks enne kella 19. Isegi pileteid ei hakanud kellelegi kolmandale pakkuma hakata, sest mida sa ikka võimled, kui alla läbimüüdud ja ülipopi muusikali piletite miski muu paari tunniga niikuinii kaubaks ei lähe.

Nii ta siis on, et  kohe olen 30 ja õiget balletietendust pole näinud, kuigi selle toorem ja veidi higisem variant jõudis minu juurde stuudiosse otse Vanemuisest veel enne mu lapsepõlve lõppu.

Tants üleüldiselt on väga paeluv ja fotograafina olen ammu mõelnud mõnele n-ö tantsuprojekti pildistamisele (kuulub see iga entusiastliku piltniku to-do listi nagu makrovõtted lilledest, siluetid, tubakasuitsu jäädvustamine jmt). Keha teeb üleinimlikke asju, poosid ja graatsilisus on olemas, ilma, et neid eraldi otsima peaks – ole ainult fotograaf ning pildistada. Ja pärast jaga “oma” suurt kunsti teistega.

EI.

Esiteks on tantsijale raske tulla stuudiosse ja hakata seal lavaväärilisi poognaid võtma ja hüppeid vehkima, kui lihased pole selleks piisavalt soojad, põrad on libe, taust liiga kitsas, valgus kindlalt paigas ja kui pildile sobivad vaid teatud poosid. Viimane selgub katsetades, sest mina ei tea, milleks nemad suutelised on ja nemad ei tea, kust jookseb pildil piir ilusa ja ebardlikkuse vahel.

Kui lõpuks nii tantsija kui fotograafi  jaoks sobiv poos leitakse, tuleb seda n+4 korda läbi teha, sest esimene ei saa varvast piisavalt sirgeks ja teisel pole aimugi, et see õige poos on siis, kui selg on murdosa sekundi kaugusel põrandast (vt pilt nr 4). Nii. Teisel katsel sirutab tema varvast, viiendal oled sina kindel, et nüüd tead, mis hetke tabada, seitsmendal on silmad kinni (vahet pole, kummal), 11ndal välk ei tööta ja 12ndaks katseks on kõigil närv must, sest 9nda katse juures selgus, et ka professionaalsel inimkehal on piirid.

Selle, ühe tööpäeva pikkuse sessiooni eesmärgiks oli pildistada Tatevik Danceweari ilusaid tantsuriideid, mille mugavuse panid proovile Vanemuise balletitrupi liikmed. Mina sain oma edasisteks tantsuprojektideks küllaga tarkust ja konkreetse plaani sügishooajal minna ja oma esimene ballett ära vaadata.

PS: Vabandan ette, kui siin on mõni tehnilises mõttes ebakorrektne pilt – minu jaoks olete te neist väikestest detailidest hoolimata üliinimesed!!


Pere7

See oli ka viimane piir…Pere9

Pere004FGF_1633

 

Lõppu ka üks  “tantsi nagu keegi ei vaataks” pilt

 

FGF_1790

 

Ma ei tea, kas nimetada seda veidruseks, aga mulle väga-väga-VÄGA meeldivad ebstandardse suurusega asjad:

* tavapärasest suuremasse/väiksemasse pakendisse pandud tooted (suured šoksid lennujaamas, suveniiriversioonid pärispudelitest, 30L riisikotid või 20L hapukurgitünnid hulgilaos – nii lahe ju ja täiesti tavapäratu võrreldes sellega, mida oled harjunud nägema)

* maketid ehk siis miniatuursed variandid muidu VÄGA suurtest asjadest (hooned, linnaruum, jmt)

* (kindlasti mingid asjad veel, mis kiiruga ei meenu), ja

* miniatuursed inimesed

 

Nagu pisike Mariel siin, kes lahterdub minu ülalloetletud ultralahedate nähtuste nimistusse. Mariel on selles vanuses (vahemik 1-2 aastat), kus mõned soovitavad pildistamisest üldse mitte tulla, sest enamik lapsi annab jalgadele tuld ja tormab teadmata suunas (peaasi mitte selles suunas, kus soovitud oleks) ja huvitub kõige vähem neist tegevustest, mida temalt hetkel oodatakse (“ole nüüd hästi nunnu, istu siin korvis ja tee mõmmile kalli”  võib ära unustada).  Tean seda eriti hästi, sest mul on hetkel kodus samasugune.

 

Aga kuidas sa saad jätta pildistamata, kui nad niiiii nunnud on!  Vaatad peale ja mõtled, et täitsa nagu suur inimene, sest omandatud on palju žeste, silmavaateid ja käitumismalle, aga see kõik tuleb tavapärasest nii palju miniatuursemas pakendis. Ja iga liigutus – kuigi täiskasvanule tavapärane – on kas naljakas või niisama nummi.  Seega tuleb KINDLASTI pildistada! Ja filmida. Sest vilumus tuleb päevade ja nädalatega ja varsti nad ongi juba suured inimesed.

Siit ka üleskutse: KUI sul peaks olema kodus kunikahene, kes allub 100% korraldustele (ehk siis on haruldus), siis too ta stuudiosse ja kingin teile tasuta sessiooni!:)Kui sellist ei ole, siis tulge niisama – mängime ja teeme nalja ning vaatame, mis saab:)

Marieliga sai minu meelest väga hästi! Lõpus käis isegi uudistas, ega venna veel tulemas pole.

 

Pilt emast ja isast ka:)