Puhkus oma lapsepõlvekodus on aja maha võtmise ja päriselt puhkamise parim vorm. Naudid ümbritsevat sellisena, nagu see on, ja kiiret ei ole mitte kuhugi. Tahad, nopid põõsa küljest värskeid mustsõstraid või kasvuhoonest kõige aromaatsemaid tomateid, diivani ja teleka asemel on võrkkiik ja suvesinine taevas. Kauge niiduki summutatud hääle taustal jalutad sina juba pügatud murul – vabadusest joovastunud koertega ei hakka niikuinii võidu jooksma – ja teed suuri plaane: millal oleks õige aeg emaga õhtusööki kokkama ja mis olid kõik need jutud, mida oma külla tulnud kauaaegse sõbrannaga õhtu jooksul kindlasti ära pead rääkima. Need on sellised päevad, kus justkui ei toimu midagi, aga millest jäävad kõige eredamad pildid. Enamasti jäävad need mällu, aga Andra algatusel ka alatiseks talle albumisse.