Hariduselt olen inglise filoloog/tõlkija, aga isa jälgedes jõudsin lõpuks ikkagi fotograafiani.

Olen reisinud Ameerikasse ja tagasi, et õppida asjatundjatelt hea foto saladusi. Tänu sellele oskan näha paremini valgust ja selle ideaalset vormi, aga tõsi on see, et parim pilt on ikka emotsiooniga: olgu selleks kehvas valguses siiras rõõm või perfektsetes valgustingimustes tulnud pisar - mõlemad on talletamist väärt.

Kogemus fotograafina on viinud tugeva tundmuseni, et lihtsuses peitubki võlu ja vähem ongi rohkem: peresessioon ei vaja alati punase-vaiba-stiilis ettevalmistust koos jumestuse-soengu-stilistiga - mitte midagi hullu ei ole, kui need on tehtud meigivabalt ja koduses riietuses. Sünnitusjärgne figuur, vahetuvad piimahambad või torssis nägu pole asjad, mida peita - need on need, mida aastate pärast meenutada.

Et naeratused oleks päris, tuleb neid toita. Oma vaba aja veedan perega, tihti mitte midagi erilist tehes, aga paljustki rääkides. Ideaalses elus teeks seda kõike ilmas ringi
reisides, sellest midagi põnevamat on mul raske ette kujutada. Samas teen hea meelega trenni ja nagu lastelgi, piisab mulle tihti ka sellest, kui saab heade sõpradega koos aega veeta.